Räpina Lasteaias Vikerkaar kevadest sügiseni elanud ja lapsi harinud kanad kolisid 22. oktoobril, mõni päev enne talveajale üleminekut, talvekorterisse. Neljapäevane päev oli kanade kolimiseks justkui loodud – vihma tibas, ilm oli soe ja õhus oli ootusärevust. Suur kast kolimiseks oli juba hommikul noortekast valmis vaadatud ja õhuaugudki sisse lõigatud.

Lasteaias ootasid juba kaks abilist, sest ega viie kana ja ühe kuke püüdmine nende enda majast pole lihtne ülesanne. Alguses prooviti kanad kavalusega kätte saada (kolijad tegid munakuudi ukse lahti ja kutsusid ikka „tibu-tibu!") ja see õnnestus ainult Pireti puhul, kes ka esimesena kolimiskastis koha sisse võttis. Teised arvasid tol hetkel veel, et nemad küll kusagile kolida ei kavatse.

Teisena saadi kätte kukk ja siis juba ülejäänud sõbrad. Kanad olid ilusad pontsakad ja kast päris raske. Suveks linna kolinud kanade kodutee talvekorterisse võis nüüd alata. Sõita polnudki palju ja juba poole tunni pärast peatus auto. Kastis oli vaikus – mootori surin ja pimedus olid oma töö teinud, päevategemistest väsinud kanad olid tukkuma jäänud. Kui kast oli maha tõstetud, oli aeg selle sisu üle vaadata.

Kõige esimesena tegi silmad lahti kukk ja ereda valguse peale ka kõik kanad, kes ei suutnud uskuda, mis toimub. Kõik tahtsid korraga välja karata, hädavaevu saadi kasti kaaned kinni. Kanade aedik aga asus kaugemal ja turvalisuse mõttes tuli kast viia aedikusse sisse.

Räpina Lasteaia Vikerkaar õues elas alates käesoleva aasta kevadest viis kana ja kukk, kes õpetasid lapsi kanade elukommete osas ning andsid mõnikord ka munasaaki lasteaia toidulauale. Kanad, kes lasteaia õues üheskoos aega veetsid, nägid erinevad välja, ühe kana (välimuselt karviku moodi) munetud munad olid suisa tavapärasest erinevat ilusat helesinist värvi.

Loodetavasti kolivad kanad ilmade soojenemisel uuel aastal tagasi Räpina Lasteaia Vikerkaar õuele, et edaspidigi lasteaialastele ja külalistele kanade elulaadi tutvustada.

Talvekorterisse jõudmisest kirjutab kanade perenaine Ülle:

Suur pruun kana tuli koju nagu perenaine: teadis kõiki ukseauke ja kohti, kus varem jalutada meeldis. Teised kanala asukad käivad mitu kuud linnas elanutel järel ja kuulavad, nokad ammuli, lugusid linnaelust. Mõned kanad on veidi tagasihoidlikumad ja väga välja tulla veel ei taha.

Karvik (Piret) ikka püüab vanu õigusi tagasi võtta – ronis kohe õrrel kõige kõrgemale ega hoolinud sugugi, et vanemad tädid alla potsatasid. Hommikul, kui tuli teistele silma vaadata, taipas, et miski on valesti ja andis jalgadele valu. See ei ole päris tõug, säbarsulgne kana, aga erinev teistest on ta siiski. Tal peab ainult üks vanematest olema säbarsuline, kui mõlemad on, sünnib täielik nuustik e matšalka vene keeles. Munevad nad aga ilusaid helesiniseid mune. Mul on kukk ja veel üks selline kana, tuleval aastal on ehk isegi rohkem selliseid karvikuid, nagu lasteaia õuel elanud Piret.

Kõige kehvemini läks linnaelu proovinud kukel. Kanalas elavad noored kuked on üsna natsionalistlike vaadetega ja praegu istub pagulane üksikkambris. Eks näe, kuidas tema elu edasi kulgeb, kui integreerida ei õnnestu, siis ilmselt ei kulgegi… Loodame parimat.

 

Kolimismeeskonna ja kanade perenaise lugu vahendas:
Anu-Cristine Tokko,
Räpina valla haridus- ja noorsootööspetsialist

Fotod: Ülle Solovjova