Kairi Kasearu, „Leevaku kullakaevur" lavastusprojekti üks eestvedajatest on varasemalt (jaanuar 2023) avaldatud artiklis kirjeldanud sellel suvel etenduva kogukonnaetenduse tekkelugu: „2021. aasta suvel oli Leevakul kodukandipäev, mille raames tähistati Toolamaa valla asutamise 155. aastapäeva etenduse ja raamatu avaldamisega. Kodukandipäeva raames oli kõigil huvilistel võimalus uudistada korstna jalamil asuvat sauna. Seal, korstna ees seistes, tekkiski spontaanne mõte tähistada 100 aasta möödumist tellisevabriku ehitamisest. Mõttetalgul osales ka Leevaku juurtega näitleja Tiina Mälberg, kellel hakkas arenema näidendi idee. 2022. aasta kevadel hakatigi tekkinud idee suunas toimetama ja Tiina abiga jõuti näitekirjanik Piret Saul-Gorodilovi juurde. Tulemuseks valmis käsikiri „Leevaku kullakaevur". Edasi leiti lavastajaks Marko Mäesaar ja esimesed professionaalsed näitlejad – Tiina Mälberg ja Viire Valdma. Etenduse „Leevaku kullakaevur" näol ei ole tegemist ainult professionaalsete näitlejate etteastega, vaid pigem kogukonnaetendusega, mis pakub kohalikele inimestele kaasategemise lusti ja kaugemalt tulnutele kultuurielamust, kus on põimunud Leevaku kandi ajalugu, kultuur, keel ja kohalik miljöö." 

Piret, „Leevaku kullakaevur" autor, kirjeldab oma inspiratsiooniallikat suveetenduse kirjutamiseks järgmiselt: „Minu poole pöördus Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg. Ta otsis juba mõnda aega näitekirjanikku, kes on valmis ajalukku sukelduma ja Leevaku kõrge korstna loo lahti kirjutama. Tiina pakkus välja, et lugu võiks keerelda perekond Reinomägide ümber, kes korstna kerkimisega otseselt seotud on. Kuna korstnasse on teist tooni kividega sisse laotud aastaarv 1923 ja nimetähed A.R. siis edasine oli kõik ajalooliste faktide ja fantaasia ühendamine. On märkimisväärne, et kogu tellisevabrik on ümbert maatasa lagunenud, aga korsten seisab ja saab 100-aastaseks." 

Milline roll on aga kohalikul pärimusel ja isikutel näidendis ning kuidas on neid elemente kombineeritud loo jutustamisel? Piret uuris enne näidendi kirjutamist kohalikke lugusid, et koguda informatsiooni: „Käisin vanemate inimestega rääkimas, nende lugusid kuulamas. Suur abi oli vanadest ajaleheartiklitest. Inimesed mäletasid pigem 40. aastaid, aga näidendis kajastuvad sündmused jäävad varasemasse aega. Paljud arvavad, et nimetähed korstnal kuuluvad Arturile, aga samahästi võiksid need kuuluda Aliidele. Suure üllatuse leidsin Leevaku hüdroelektrijaama külastades seintele riputatud infotahvlitelt. Peale väikest sugupuu-uuringut selguski, et Artur ja Aliide olid nõod. Muidugi võis olla tegu mõistuseabieluga, et varandus perekonnast välja ei läheks. Otsustasin, et suur tunne pidi ikka ka mängus olema. Kes oskab tagantjärele kindlaks teha, mis tegelikult oli? Sain nende kauge sugulasega kord telefonis vestelda ja tema ütles, et võin seda lugu kirjutada, kuidas ise paremaks pean. Nii saigi tehtud ja liiga ei teinud ma enda arvates kellelegi." 

Kuidas on lavastuse autor taganud, et näidend peegeldab autentselt Leevaku kandi külakogukonna elu, vastas ta järgmiselt: „Mina ega keegi teine ei saa tagada, et näidend peegeldab täiesti autentselt Leevaku ajalugu. Ikka on keegi, kes sama lugu teisest küljest teab. Peab arvestama, et aeg ja ressursid on loo lavalt maha mängimiseks piiratud ning see peab ka publikut köitma. Tegu on näitemänguga, kus faktid on fantaasiaga vürtsitatud, aga usun siiski, et kohalike jaoks pakub lavastus palju äratundmisrõõmu." 

Millist sõnumit soovib lavastuse autor edasi anda ning millised on selle loo olulised õppetunnid, kui neid üldse on? „Kord avastas Leevaku võlud ja võimalused mees, kes selle kõrvalise koha tahtis kaardile linnaks kirjutada – võiks olla üks sõnum. Rohkem ei tahaks lugu lahti rääkida, sest nii keskendubki vaataja just selle sõnumi otsimisele. Pole vahet, kas täna või sada aastat tagasi, palju otsuseid tuleb sama hoolikalt läbi kaaluda. Inimesed on igal ajastul samasugused. Osadel on head kavatsused, mis võivad lörri minna, teised tahavad halba ja viskavad nii elule vürtsi juurde," selgitas Piret lavastusega kaasnevaid sõnumeid, täpsemaid sisudetaile avaldamata. 

„Teatri mõjust publikule on kirjutatud palju ja arvamusi, kuidas see peaks publikut mõjutama on erinevaid. Minu arvates on kõige tähtsam, et vaataja saab etendusest meeleoluka elamuse, näeb erinevaid inimtüüpe ja nende arengut ning see, kes tuleb fakte taga ajama, leiab samuti väikesi rosinaid ehk ajaloolist äratundmist," kirjeldas Piret Saul-Gorodilov kas ja kuidas ta soovib, et näidend mõjutaks publikut, eriti kohalikku kogukonda. 

„Kui näidend saab valmis ja läheb lavastaja kätte, siis suhtun sellesse nagu oma lapsesse, kes lahkub lapsepõlvekodust laia ilma. Mina ei tee tema eest edasisi valikuid, aga uks on alati lahti, kui tal mind vaja on. Lavastusprotsessi ma kunagi ei sekku. Iseasi, kui lavastaja võtab ise ühendust ja palub mõne koha lahti seletada või soovib põgusaid muudatusi teha. Jään suure huviga ootama esietendust ja – oma lapse üle tuleb alati uhke olla," kirjeldab näidendi autor koostöö protsessi lavastajaga. „Ootus on muidugi suur ja loodan laval näha midagi sellist, mida ise ette ei osanud kujutadagi. Olen kursis, et Marko Mäesaare lavastuses võib näha armastatud naisnäitlejaid Tiina Mälbergi Rakvere Teatist ja Viire Valdmad Eesti Draamateatrist ja Ken Rüütelit Vanemuise teatrist, kes on kinopublikule tuttav kui dominiiklaste kloostri priori „Apteeker Melchiori" triloogias. Lavastusse on kaasatud palju harrastusnäitlejaid, kohalikud koorid ning pillimehed. Kuulda on, et lavastuse kunstnik Marge Martin pakub omalt poolt huvitavaid kujunduslahendusi,"  sõnas Piret. 

Lavastuse autor loodab, et publikule lavastus meeldib ja etendused oleks välja müüdud. Tema sõnul on selline projekt väärtus omaette, kuna kõige organiseerimine on väga suur töö, millest publik näeb ainult meelelahutuslikku ja silmaringi harivat osa. Suvelavastust peab nägema ehedalt ja kohapeal ning kui selleks sündmuseks aega ei leia, siis on üks elamus Pireti arvates elus vähem.    

Piret Saul-Gorodilov on osalenud mitme suvelavastuse teksti loomisel. Näiteks Rakveres „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas", Pranglil ja Viimsis „Mereplekid" (piirituseveost) ja „Eestirand. Lootuse kursil" (õnneliku laevahuku lugu), Maanteemuuseumis lavastas teater Must Kast „Mowgli" (dramatiseering). Harrastusteatritele on ta kirjutanud mitmeid näidendeid, seal hulgas Juhan Kunderist ja Eduard Vildest. „Kõige mainekamaks koostööks pean näidendi kirjutamist Merle Karusooga. Nimelt olin üks kaasautoritest (koos Jan Rahmani ja Liis Aedmaaga)  Raimond Valgre elu kajastava lavastuse „Laul, mis jääb" loomisel. Karusoo õpetas faktides uurimisel äärmist täpsust ja siis kui endal oli tervikpilt joonistunud, võis hakata oma fantaasiaga seda lõhkuma ja kogutud materjalid näitemänguks vormima. Kuna tellimusena saan sageli ajalugu käsitlevaid teemasid, siis järelikult on senised tekstid end õigustanud. Lisaks eelnenule olen mõnda aega töötanud ajakirjanikuna, kirjutanud lühiproosat ja hiljuti ilmus minu esikromaan „Kaadrivälised", mis räägib sotsiaalselt tundlikest teemadest läbi eluterve huumori," tutvustas Saul-Gorodilov enda varasemaid tegemisi. 

Viire Valdma, Draamateatri näitleja, Liine osatäitja lavastuses „Leevaku kullakaevur" 

Olen Põhja-Eestist pärit ja ega minuni siinsed suured teod ja uudised polnud jõudnudki. „Järvesuu poiste brigaad" on kuskil kuklas, oma tohutute töövõitude ja kommnoorte töökusega, aga ei enamat. Kuuldu järgi vast ainsana seostub Leevakuga hüdroelektrijaam. Tänaseks olen end rohkem kurssi viinud, aga perekond Reinomägini jõudsin ikka näidendi teksti kaudu.

Minu enda jõudmine etenduse tegelaseks Liineks, on seotud eelneva koostööga Marko Mäesaare etenduses „Vanaema õunapuu otsas", Tartu „Teatri Kodus", Lutsu tänaval. Tore, et koostöö viis usalduseni, mis võimaldab jälle huvitavaid taaskohtumisi.  

Liine on vembuka karakteriga külamutt – uudishimulik, kade, kõiketeadja, sajataja. Ta ise arvab, et lisab oma eluajal teiste eludesse vürtsi, et see ei oleks kui lahja supp. Karistuseks soovib tema kaaslane Daniel talle igavest elu, et Liine jääks Leevaku korstna kõrvale luusima, hoiatuseks kõigile kadedatele. Naeran ise, et ju tänapäevaks on sellest tegelasest välja kasvanud üks kade ja rumalavõitu netikommentaator, kelle hädades kõik teised süüdi on. Tundub, et Liinest annab voolida siiski pisut naiivset heidikut, kellele ta endagi käitumine kentsakas tundub. 

Artur Reinomägi, näitemängu peategelane on uljas ja positiivne tegudeinimene. Küllap on tema loo sõnum, et tegudega jõuad kaugele ka kõigi viperuste kiuste ja et märk, mis sinust maha jääb, olgu selleks või vapralt püsiv üksildane korsten, on sinu elutöö mida oled armastanud. 

Kogu trupiga algab vilgas koostöö juulis – ootan seda põnevusega ja loodan, et neil ikka põllutööks ka mahti jääb. Mu endagi Tartus asuv aiamaa ja kasvuhoone vajavad ju perenaise kätt, aga küllap saab asju ühildada. See on väljakutse, saada osa Leevaku külaseltsi tegevusest ja teha asjaarmastajatega koostööd neile nii olulises omakandi loos. Olen kuulnud, et sealne kogukond on väga ühtehoidev, loodus imekaunis ning loodan, et leian aega seal maalimiseks ja saan nautida ka lihtsat olemise rahu. 

Tiina Mälberg, Rakvere teatri näitleja, Loviisa osatäitja lavastuses „Leevaku kullakaevur" 

Minu isapoolsed juured pärinevad Leevakult, minu vanaisa sünnipaik on seal – kuulun Mälbergite suguvõssa. Ka „Leevaku kullakaevur" lavastusprojekti eestvedajad Kairi ja Miia Kasearu on minu sugulased, kellega perekondlikul tasandil suhtleme ning kelle kaudu saan kursis olla nii MTÜ Leevakk kui ka küla tegemistega. 

Mind seob selle suvelavastusega pisut rohkem kui lihtsalt töökohustus ning selles osalemine tundub mõneti isegi missioonina. Pean õigeks, et Eesti väiksemates kohtades omaalgatuslikult ja harrastuslikult kohalikku elu rikastatakse ning ka väljastpoolt tulevatele külalistele tutvustatakse. Ühe suvise näitemängu tegemine on selleks hea võimalus. 

Minu kogemused ja tunded seoses kohaliku pärimuse ja isikliku seosega selle projekti elluviimisel on väga head, kuna tunnen kohaliku kogukonna toetust ja indu. Väljastpoolt tulnud suurejooniline idee on leidnud teostajad ning see on vahva. Lavastuse tegemine ei ole kerge ega odav lõbu, kuid kohalikud inimesed on valmis panustama ja otsivad võimalusi erinevatest toetusfondidest. Ühe väikese näidendi sünni juures on väga paljude inimeste kasvõi tibatilluke panus, mis on ääretult oluline. 

Ma ei ole kunagi varem osalenud väljaspool koduteatrit sellistes suveprojektides ega ka kogukonnalavastustes. See on esmakordne kogemus ja teen seda rõõmuga, et panustada kohaliku rahva ettevõtmistesse. Kogukonnaliikmetega koostöötamine on huvitav ja naudin võimalust osaleda Leevaku kogukonnaetenduse tööprotsessis ning püüan omalt poolt olla neile igati eeskujuks. Olen juba tutvunud ka vabatahtlike näitlejatega, kes on väga toredad. Juuni alguses toimus koolitus, kus jagasin neile näitemängu tegemiseks olulisi teadmisi. Selle raames saime omavahel rohkem tuttavaks ja teineteistest rohkem teada. 

Et valmistuda suvelavastuseks ja oma rolliks, on oluline olla terve, rõõmsameelne ning avatud lavastaja visioonile. Kui end juba lavastusega siduda, siis tuleb sellele pühenduda ja ületada võimalikud takistused. Kogukonnanäitlejad peavad endale selgeks tegema, mida lisaks igapäevatööle ja tegemistele teha tuleb ning millist vastutust nad kannavad. Minu roll professionaalse näitlejana on neid innustada, julgustada ja pöörata tähelepanu detailidele, mis on olulised näitemängu jaoks. Nende hulgas on ka olukordi, mida publik võib-olla ei märka, kuid mis tuleb väljaspool lava või näitemängu lahendada. Ka seal peavad asjad korras olema, et publik saaks täiusliku elamuse.  

Loodan, et inimesed leiavad suvelavastuses selle kõige olulisema sõnumi – et elu sellistes väikestes kohtades on oluline kõikidel tasanditel. Selle saja aastaga ei ole midagi muutunud – siin on ürgne ja võimas loodus, siin elavad tublid, kohusetundlikud ja aktiivsed inimesed, kuid siiski leidub ka neid, kes teisi kadestavad. Küsimus on tasakaalu leidmises majandusliku jõukuse, kultuurilise ja haridusliku toetuse vahel. See lugu räägibki ka tänasest Leevakust. Ehkki majanduslikult võib olla raske aeg, on siiski väga oluline, et on suudetud ühiselt kokku tulla ja ehitada Leevakule uus raamatukogu. Arvan, et see on äärmiselt oluline kogukonna koos hoidmiseks. Samuti on oluline, et lapsed saaksid tulla tagasi loodusesse, oma esivanemate tegelike juurte juurde. Peamise jõu ja energia saame kokkupuutest selle maa ja nende reaalsete lugudega, kust me pärineme. Suuri unistusi võib minna laia ilma püüdma, aga sidet oma juurtega ei tohi kaotada. Hoolimata ajast ja hirmudest – oma juurte juurest leiame rahu ja kindluse. Oma väiksesse külakohta on mõtet panustada, siin on mõtet olla – peame jätkama tööd, mida siin on tehtud. Need on sõnumid, mis kannavad eesmärki, miks me seda näidendit teeme.   

„Leevaku kullakaevur" on meeleolukas lugu, mida ma nimetan maagiliseks realismiks. See põhineb ajaloolistel faktidel, kuid on samas fantaasialugu. Sellest ei ole vaja otsida tõde piirkonna ajaloo kohta, kuid kui lavastuse vaatamine innustab kedagi uurima tegelikku ajalugu, siis olen selle üle rõõmus. See lugu on fantaasiarikas pilk minevikule ja sõnum tänapäeva publikule, et saaksime õppida nende tegelaskujude – tegelikult elanud inimeste – tarkusest ning rakendada seda oma elus.  

Muusikaline suvelavastus „Leevaku kullakaevur" etendub 27., 28., 29., 30. juulil ja 3., 4., 5., 6. augustil kell 19 Leevaku külaplatsil. 

Piletite kohta saab lisainfot numbril 5063 276 või Leevaku raamatukogust telefonil 795 2238. Piletid on võimalik osta ka veebist aadressil www.piletilevi.ee. 

Meriliin Vahesaar,
Räpina Rahvalehe toimetaja